Selleks, et koju saada tuleb allkirja anda või siis vahel oma kurja emalõvi poolt näidata, kuidas kunagi
Kindlasti paljud teavad ja samas paljud ei tea, et ma elan Eesti Kaitseväe keskpolügoonil. Pea iga päev, kui sõdurid polügoonil tegutsevad, kohtan ma neid. Umbes pool kilomeetrit enne meie kodu on tõkkepuu ning kui soovime väljuda polügoonilt (kodust minema minna) või siseneda polügoonile (koju tulla) peame selleks niiöelda loa saama. Postil olevad sõdurid annavad paberi, kuhu pean enda nime, autonumbri, sisenemise/väljumise kellaaja ning allkirja panema. Siis nad veel helistavad kellelegi "kõrgemale" ja ütlevad, et me soovime siseneda või väljuda polügoonilt.
Mõni kindlasti mõtleb, et "ohh kui äge elu", aga samas on see mega tüütu.
On ette tulnud ka seda, et näiteks postil on mõni pehmelt öeldes totakas sõdur ning ta ei luba mul polügoonilt väljuda. Põhjuseks see, et ta lihtsalt ei tea kummale poole ta valvama peab. Sellist olukorda on muidugi Eesti sõduritega vähem ette tulnud, kui ameeriklastega. No need ameerika sõdurid on ikka vahel tõelised naljanumbrid.
Pidin ükskord tunde ootama, et kodust välja saada, sellepärast, et ameeriklased arvasid et mina soovin siseneda polügoonile ning seal lastakse. Kui aga näitasin näpuga polügooni ala poole (ehk siis sinna, kust nemad mind välja ei soovinud lasta) ja küsisin, kas ma siis sinna tohin minna, vastasin nemad, et muidugi võin. Ehk sõna otseses mõttes tahtsid nad tegelikkuses saata mind pommide alla. :D
Minu emaga oli nii, teda saatsid sõdurid jalgrattaga polügoonile, emale läkski ja ühel hetkel hakkas selline paugutamine ja madin pihta. :D
Ükskord oli nii, et Henri läks mu ema tööle viima, hommikul varakult kuskil viie aeg. Mina jäin koju magama. Henri ei võtnud isegi telefoni kaasa. Mingi hetk hakkasin muretsema, sest ta oleks pidanud ammu kodus olema. Ja siis mingi hetk helistas mulle mu venna number ja Henri räägib, et ameerika sõdurid ei lase teda enam koju. Oi, kus ma vihastasin. Läksin pidzaamas, võtsin isa auto, juuksed jumala sassis, padja nägu peas ja sõitsin tõkkepuu juurde. Henrit seal veel polnud, sest ta sõitis venna juurest alles tõkkepuu poole. Ameerika sõdur näitas mulle käega, et ma sõidaksin läbi, mina raputasin pead ja karjusin inglise keeles vääääääga kurjalt, et ma ootan oma poissi, ta tuleb sama värvi autoga mis mul on ja me LÄHME KOJU.
Siis jõudis Henri, aga nad ei lasknud teda ikka läbi. Siis süttis minus emalõvi ja karjus uuesti neile, et laske ta läbi, ME LÄHME KOJU.
Henri veel kuulis kuidas nad kuskile helistasid (arvatavasti ülemale), et siin on üks kuri naine. :D
Siis lasid nad Henri lõpuks läbi. :D
Muidugi, ega nemad ju otseselt süüdi pole, et neile ei anta teada kohalikest elanikest.
Ega kõik sõdurid siis tobud pole, mõnedega ikka toredamaid hetki ka olnud. Paljud viskavad nalja või on lihtsalt chillid. :D
#EluNaguFilmis
Mõni kindlasti mõtleb, et "ohh kui äge elu", aga samas on see mega tüütu.
On ette tulnud ka seda, et näiteks postil on mõni pehmelt öeldes totakas sõdur ning ta ei luba mul polügoonilt väljuda. Põhjuseks see, et ta lihtsalt ei tea kummale poole ta valvama peab. Sellist olukorda on muidugi Eesti sõduritega vähem ette tulnud, kui ameeriklastega. No need ameerika sõdurid on ikka vahel tõelised naljanumbrid.
Pidin ükskord tunde ootama, et kodust välja saada, sellepärast, et ameeriklased arvasid et mina soovin siseneda polügoonile ning seal lastakse. Kui aga näitasin näpuga polügooni ala poole (ehk siis sinna, kust nemad mind välja ei soovinud lasta) ja küsisin, kas ma siis sinna tohin minna, vastasin nemad, et muidugi võin. Ehk sõna otseses mõttes tahtsid nad tegelikkuses saata mind pommide alla. :D
Minu emaga oli nii, teda saatsid sõdurid jalgrattaga polügoonile, emale läkski ja ühel hetkel hakkas selline paugutamine ja madin pihta. :D
Ükskord oli nii, et Henri läks mu ema tööle viima, hommikul varakult kuskil viie aeg. Mina jäin koju magama. Henri ei võtnud isegi telefoni kaasa. Mingi hetk hakkasin muretsema, sest ta oleks pidanud ammu kodus olema. Ja siis mingi hetk helistas mulle mu venna number ja Henri räägib, et ameerika sõdurid ei lase teda enam koju. Oi, kus ma vihastasin. Läksin pidzaamas, võtsin isa auto, juuksed jumala sassis, padja nägu peas ja sõitsin tõkkepuu juurde. Henrit seal veel polnud, sest ta sõitis venna juurest alles tõkkepuu poole. Ameerika sõdur näitas mulle käega, et ma sõidaksin läbi, mina raputasin pead ja karjusin inglise keeles vääääääga kurjalt, et ma ootan oma poissi, ta tuleb sama värvi autoga mis mul on ja me LÄHME KOJU.
Siis jõudis Henri, aga nad ei lasknud teda ikka läbi. Siis süttis minus emalõvi ja karjus uuesti neile, et laske ta läbi, ME LÄHME KOJU.
Henri veel kuulis kuidas nad kuskile helistasid (arvatavasti ülemale), et siin on üks kuri naine. :D
Siis lasid nad Henri lõpuks läbi. :D
Muidugi, ega nemad ju otseselt süüdi pole, et neile ei anta teada kohalikest elanikest.
Ega kõik sõdurid siis tobud pole, mõnedega ikka toredamaid hetki ka olnud. Paljud viskavad nalja või on lihtsalt chillid. :D
#EluNaguFilmis
Kommentaarid
Postita kommentaar