Mõni inimene on veel hea ning armas :)

Tervitus!

Nagu näha siis pole ma päris päris mitu päeva juba kirjutanud ja märkamatult on kätte jõudnud ka detsember! Möödunud on juba ka esimene advent ning see tähendab, et jõulud on põhimõtteliselt juba käega katsutavad.

Põhjus, miks ma pole jõudnud kirjutada on lihtne: Henri jõudis laupäeval Eestisse ning ma lihtsalt ei käinudki need neli päeva arvutis - polnud aega. 

Aeg läks muidugi nagu niuhti, sest praegu istub ta juba laeva peal ja sõidab tagasi tööle, Rootsi. 

Nüüdsest on arvatavasti meil traditsioon siis nii, et kui tema tuleb Rootsist siis teen mina talle mingi maitsva roa ning kui tema läheb Rootsi, siis tema teeb mulle süüa. 

Laupäeval tegin mina talle ahjukartuleid koos ahjukanaga. Mmm, ennast kiitmast ma ei väsi, aga see oli tõsiselt hea. 

Minu valmistatud ahjukana koos ahjukartulitega

 Pühapäeval jäin Kadrina grossis Piretiga jutustama, see aeg kui Henri kassas maksis ja siis tuli ta meie juurde ja vaatas neid lilli laua peal ja siis ütleb mulle "vali nüüd endale midagi väla", mina mingi, et "eiei, pole midagi vaja", ja siis näitas ta jõulukaktuse peale ja ütles Piretile "ah, ma võtan selle" :D See oli nii armas. :D

Eile jõudsime linna ning meil oli armas õhtu. Henri valmistas  mulle ülimaitsva kartuli-viinerivormi :3 Tõsiselt hea oli. :) Minu mees vähemalt on hea kokk :P

Hiljem õhtul valmistasime veel koos küpsisetorti, mida pealt kaunistas kiivi ning vahel oli maitsev banaan. 

Sõime siis õhtul ja vaatasime koos filmi. Kahjuks seekord kinno me ei jõudnud, aga enne jõule käime kindlasti ära. :P

Henri valmistatud kartuli-viinerivorm

Küpsisetort kiivi ja banaaniga

Nii ja siis veel üks väike armas lugu veel tänasesse halli argipäeva. 

Kui Henrit laevale saatsin, siis umbes 16:45 tulime Kaubama juures trollilt maha, hakkasime vaiksel A. Laikmaa peatusesse kõndima, et sealt nr 2 bussiga sadama minna. Kuid ühel hetkel koputati mu õlale ja öeldi "vabandage", 

Nägin mingit noormeest ja ehmusin ja käis juba tuhat erinevat mõtet peast läbi, miks iganes ta võiks mind peatada. Ja siis ta ulatab mulle mu pangakaardi ja ütleb "see kukkus teil ennist taskust välja, palun". Olin päris ehmunud ja tänasin teda mitu korda ja siis ta ruttas edasi. 

läks mulle väga hinge tegelikult, sest tänapäeva kiires ühiskonnas (eriti Tallinnas) leidub selliseid inimesi vähe, kes nii teevad, kuigi see on elementaarne. 

Tegu tegi mu natukene kurva päeva (kurb, sest Henri ju läks laevale) natukenegi rõõmsamaks. Pidasin vajalikuks ka kirjutada sellest loost Facebookis Märgatud: TALLINN'as lehele, et tundmatu noormehe tegu saaks kiidetud ka teiste eestlaste seas. (Ja vb kui see noormees seda sealt loeb, siis naeratab ta korra ja mõtleb, et tegi õigesti.)

Ja muidugi loodan, et inimesed muutuvad teadlikumast sellest, et kui nad märkavad kuidas kellelgi näiteks midagi taskust välja kukub, siis selle tagastamine inimesele pole häbiasi, vaid vastupidi see on heategu. Näha oli, et sel noormehel oli, kiire, nagu meil kõigil, aga ta leidis siiski selle hetke, et mulle järgi joosta. 

Henri on nüüd laeva peal ja tagasi Eestisse tuleb alles enne jõule. Aga nagu ma mainisin postituse alguses, siis jõulud on põhimõtteliselt käega katsutavad ning see aeg läheb ruttu!

Olge tubli, mõistvad ja armsad!
Ning positiivsed!!!

Teie,

Leanika