Võitlus vanemate inimestega
Kui kunagi räägiti, et suur probleem on see, et noored ei austa vanemaid inimesi, siis minul on tunne, et nüüd on see probleem absoluutselt vastupidi, vanemad inimesed ei austa nooremaid.
Nimelt iga päev Tallinnas olles puutun ma ikka ja jälle kokku mõne vanema inimesega, kes käitub minuga nagu minul ei oleks siin maailmas üldse õigust hingata. Selliseid ebameeldivaid juhtumeid on tulnud ette nii poes kui ühistranspordis.
Näiteks poes on tihti lugu nii, et kui seisan järjekorda, siis tuleb mingi tädike ja lihtsalt trügib mu ette. Nagu mida Sa teed? Ma seisin siin enne Sind ja kuskil pole kirjas, et poes järjekorras tuleks vanem inimene ettepoole lasta. Kui selline asi oleks kirjas, siis noorematel inimestel poleks mõtet vast poodi tullagi, sest kes viitsib tunde oodata, kui vanad inimesed oma oste sooritavad.
Või siis kui soovin näiteks trolli või bussi siseneda, siis ilmselgelt tuleks inimesed enne välja lasta, aga vanakesed on nii aktiivsed (nagu neil poleks tegelikult ju häda midagi) ja lihtsalt nad vist kõnniksid teistest inimestest üle ka, peaasi et esimesena bussile saaks.
No ja siis muidugi see bussis istuma saamise värk. Oi kuidas see vihastab. noored inimesed on nii viisakad, et nad ei rahma kahte kohta endale, aga vanakesed kui istuma saavad, siis neile peab tingimata kuuluma kaks kohta, sest neil on vaja tingimata asetada oma kott ka bussi istmele. Vahet pole kas buss on täis seisvaid inimesi või mitte, nemad peavad istuma kahel kohal.
Kui palju olen ma saanud bussis neilt ennast täis tädikestelt sõimata. Seda ei anna kokku lugedagi.
Ma arvan et ma ei liialda, kui ütlen, et naeratavaid vanureid on vähe (peaaegu pole nagu üldse).
Ükskord kui bussiga rongile pidin sõitma kooli juurest, oli buss suhteliselt täis. Seisin püsti tükimat aega, siis invaliidide või pensionäride kohal vabanes kaks kohta. Vaatasin tükk aega ümberringi, keegi istuma ei läinud. Mõtlesin, et istun ise, et kui keegi vanem tuleb, siis lasen ta istuma.
Istusin rõõmsalt (minu kõrval üks koht vaba), kui bussi tuli mingi tädike, kes hakkas minu poole tulles midagi pobisema. Minu vastas istuv naine veel ütles talle et minu peale suunates et "tema ka sai alles istuma, tema ka ju väsinud", tädike pobises edasi et "ei ole üldse näha et ta väsinud oleks" ja istus mu kõrvale. Olin šokeeritud, ja ei saanud arugi mis toimus tegelikult, minu kõrval oli vaba koht ja tal on ikka midagi pobiseda. Nagu oleks ta just seda kohta tahtnud, kus mina istun, nagu mida iganes.
Ühesõnaga Tallinnas käib minul isiklikult pidev võitlus vanemate inimestega ning see on õudne.
Isegi kui olen nende vastu viisakas, siis nemad ise ei tea viisakusest mitte kui midagi. Mõni käitb nagu viimane mats ja see lausa vihastab.
Aga, mis teha kui mõni inimene niiiiiiii kibestunud on.
Nimelt iga päev Tallinnas olles puutun ma ikka ja jälle kokku mõne vanema inimesega, kes käitub minuga nagu minul ei oleks siin maailmas üldse õigust hingata. Selliseid ebameeldivaid juhtumeid on tulnud ette nii poes kui ühistranspordis.
Näiteks poes on tihti lugu nii, et kui seisan järjekorda, siis tuleb mingi tädike ja lihtsalt trügib mu ette. Nagu mida Sa teed? Ma seisin siin enne Sind ja kuskil pole kirjas, et poes järjekorras tuleks vanem inimene ettepoole lasta. Kui selline asi oleks kirjas, siis noorematel inimestel poleks mõtet vast poodi tullagi, sest kes viitsib tunde oodata, kui vanad inimesed oma oste sooritavad.
Või siis kui soovin näiteks trolli või bussi siseneda, siis ilmselgelt tuleks inimesed enne välja lasta, aga vanakesed on nii aktiivsed (nagu neil poleks tegelikult ju häda midagi) ja lihtsalt nad vist kõnniksid teistest inimestest üle ka, peaasi et esimesena bussile saaks.
No ja siis muidugi see bussis istuma saamise värk. Oi kuidas see vihastab. noored inimesed on nii viisakad, et nad ei rahma kahte kohta endale, aga vanakesed kui istuma saavad, siis neile peab tingimata kuuluma kaks kohta, sest neil on vaja tingimata asetada oma kott ka bussi istmele. Vahet pole kas buss on täis seisvaid inimesi või mitte, nemad peavad istuma kahel kohal.
Kui palju olen ma saanud bussis neilt ennast täis tädikestelt sõimata. Seda ei anna kokku lugedagi.
Ma arvan et ma ei liialda, kui ütlen, et naeratavaid vanureid on vähe (peaaegu pole nagu üldse).
Ükskord kui bussiga rongile pidin sõitma kooli juurest, oli buss suhteliselt täis. Seisin püsti tükimat aega, siis invaliidide või pensionäride kohal vabanes kaks kohta. Vaatasin tükk aega ümberringi, keegi istuma ei läinud. Mõtlesin, et istun ise, et kui keegi vanem tuleb, siis lasen ta istuma.
Istusin rõõmsalt (minu kõrval üks koht vaba), kui bussi tuli mingi tädike, kes hakkas minu poole tulles midagi pobisema. Minu vastas istuv naine veel ütles talle et minu peale suunates et "tema ka sai alles istuma, tema ka ju väsinud", tädike pobises edasi et "ei ole üldse näha et ta väsinud oleks" ja istus mu kõrvale. Olin šokeeritud, ja ei saanud arugi mis toimus tegelikult, minu kõrval oli vaba koht ja tal on ikka midagi pobiseda. Nagu oleks ta just seda kohta tahtnud, kus mina istun, nagu mida iganes.
Ühesõnaga Tallinnas käib minul isiklikult pidev võitlus vanemate inimestega ning see on õudne.
Isegi kui olen nende vastu viisakas, siis nemad ise ei tea viisakusest mitte kui midagi. Mõni käitb nagu viimane mats ja see lausa vihastab.
Aga, mis teha kui mõni inimene niiiiiiii kibestunud on.
Kommentaarid
Postita kommentaar