Ei, ma veel ei sünnita ehk eelviimane ämmaemanda visiit tekitas natuke pingeid. :D

Täna oli siis mul selle raseduse jooksul seitsmes ning ühtlasi ka eelviimane (ametlik) ämmaemanda visiit. Eile käisin veel viimast korda verd andmas, kuigi kui ma praegu hakkan mõtlema, siis selle raseduse jooksul pidin ma palju vähem verd andma, kui eelmise raseduse aeg. Äkki koos glükoositaluvuse testiga andsingi vaid 3 korda kokku verd? Eelmise rasedusega mäletan, et pidin ikka päris tihti verd andmas käima, aga see vist sõltub ka erinevatest ämmaemandadest. 

Ärkasin täna siis lausa veerand kuus, et kõik toimingud enne rongi valmis saada, sest täna oli Karl Hendriku lasteaeda viimise kord Henri käes. Muidugi ainuüksi sellepärast, et mina pidin ju minema pool seitse rongile, aga lasteaed tehakse alles kell seitse lahti. 
Tegin tule alla, sõin natuke, panin Karlile lasteaia riided valmis, sättisin enda pisikese kotikese kokku ja siis kell kuus ajasin Henri juba üles. Ütlesin talle veel, et kui Karl magab, siis las magab julgelt kolmveerand seitsmeni, aga noh 10 minuti pärast tegi ka Karl silmad lahti. Õnneks oli tal silmmärgatavalt hea tuju täna. 

6.20 lippasin ma juba kodust välja ja läksin jala rongijaama ning läksin koos Henri emaga koos rongile, tema siis tööle, mina arstile. 
Jõudsin kenasti enne kaheksat ämmaka ukse taha ning kell kaheksa kutsus ta mu sisse. Nagu kombeks, küsis, kuidas läheb jne, aga seekord ei saanud ma talle tavapärast vastust anda, et kõik on okei, vaid seekord kurtsin, et ma rongis tundsin, et jalad natuke paistes ja löövad tuld. Vaatas ta siis mu ühte jalga ning ütles, et tundub jah natukene paistes, aga pole hullu, kuna raseduse lõpp on juba käes ja keha on päris raske ka juba. 
Siis teavitasin teda oma kaalust, mis oli seekord 74,4 kg. Ehk siis 18. septembriga võrreldes +1,9 kg. Minul ikka seda kaalu tuleb juurde, aga ma ega ma enam ju nii aktiivne ka pole, kui varasemalt, metsas ma ju enam ei käi. Sellepärast olengi proovinud nüd hakata natuke rohkem jala käima, rongijaamagi läksin ju täna jala ning Kitsekülast kõndisin jala haiglasse ( see juba peaaegu 2 km). 
Siis vaatas ta mu eilsed proovid üle nign kiitis, et nüüd hemoglobiin täiesti korras. Siis avaldasin talle saladuskatte all, et kuigi ta mulle rauatabletid augustis määras, siis 30st tabletist olen ma ju söönud max 20 tabletti. (Arvestage, et päevas tuli võtta 2 tabletti, seega teoreetiliselt võtsin ma rauatablette vaid 10 päeva). 

See tuli muidugi ämmaemandale suure üllatusena, aga siis ütlesin talle, et kui augustis see hemoglobiin madal oli, siis sel ajal oli mul ju söömisega probleemid ehk ma ei söönud ju vahepeal üldse, sest isu polnud, aga nüüd jälle söön korralikult. 
Siis mõõtis ta mu emakapõhjakõrgust, mis oli ilusti 39 cm ja kuulas lapse südamelööke, mis olid ka korras. 

Aga siis tuli vererõhu mõõtmise aeg. Meenus, et eelmine kord oli vererõhk natuke kõrge ning ta käskis mul kaks korda nädalas vererõhku mõõta, aga minul, lühimälulisel, polnud muidugi seda meeles ning seekord oli vererõhk ämmaka arvates juba liiga kõrge. 

Suutis ta mu lausa ära ehmatada jutuga, et võib-olla pean jääma haighlasse jälgimise alla. 
Tegime siis plaani, et ta saadab mu KTG-sse, kus ma niikuinii pean rahulikult pikali olema ja siis peale KTG-d lähen tagasi tema juurde vererõhku mõõtma, lootuses, et see on langenud. Aga ütles ta konkreetselt, et kui ei lange, siis jätab mu jälgimisele. 

Läksingi siis KTG-sse, kus ma igavusest peaaegu magama jäin. :D Sest no unustasin ma ju telefoni tooli pealt võtta ja ei hakanud ma arstitädikesele ka mainima, et kuule pliis ulata mulle telefon. Nii ma siis pikutasin seal KTG-s kuskil pool tundi. Õnneks KTG-ga oli kõik okei. 

Läksin kell 9 tagasi ämmaka ukse taha, aga kuna tal oli teine patsient sees, siis hakkasin juba põdema, et kui mul nüüd on vererõhuga okei kõik, et kas ma siis 10.15 rongile jõuan. 
9.30 sain siis uuesti ämmaka juurde, mõõtis vererõhku, ütles, et on ikkagi kõrge, aga madalam, kui enne ning otsustas mu siiski koju lasta. Aga käskis mul hakata kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) vererõhku kodus mõõtma, et kui on kõrgem, kui 140/90, siis pean haiglasse minema. 
Siis sain arsti juurest tulema ja jõudsin ilusti ka Ülemistesse 10.15 rongile. 

Viimane ämmaemanda visiit on mul järgmisel neljapäeval, 12. oktoobril, kui mul on ka tähtaeg, loodame, et siis selleks korraks see vererõhk on ikka stabiliseerunud. Kuigi kui ma nüüd oma rasedakaarti uurisin, siis igakorraga ongi vererõhk aina kõrgemaks läinud ning loodan, et see nüüd midagi halba ei tähenda. 
Aga üldsjuhul ma mingi ülemõtleja pole ning väga ei põe, sest pole mõtet ju ennast lihtsalt niisama ärritada. 
Ise usun, et laps sünnib järgmisel nädalavahetusel mingi 14 või 15. oktoober, ma kuidagi nii veendnud, et kannan ka tema tähtajast üle. 


Kommentaarid

Populaarsed postitused