Elu kahe lapsega - hirmud ja reaalsus

Mõelda vaid, et aasta tagasi ei oleks ma ennast ette kujutanud kahe lapse emana ning üleüldse ei mõelnud ma sellele, et ma võiksin peale Karl Hendrikut nii ruttu teise lapse saada. 
Ja nüüd ma siin olen peaaegu juba kolm nädalat kahe lapse ema ning tunne on mega. 

Ma esiti väga kartsin, et kuidas ma saan hakkama kahe lapsega, sest nädala sees on Henri ju iga päev kuuest viieni tööl. Ning muidugi nüüd on ju ühe lapse asemel kaks, kes mõlemad vajavad võrdselt tähelepanu Aga reaalsuses ei ole hullu midagi, sest armas taevaisa oli ju nii armuline ja leiutas lasteaia ning minu ÕNNEKS Karl Hendrik lausa armastab lasteaeda, niiet minu elu on tänu sellele palju lihtsam. 

Kuna Karl hendrik oli väiksena väga suur jonnipunn, ta nuttis vahetpidamata ning teda tuli kogu aeg kussutada, siis kartsin ma tohutult, et ka teise lapsega ootab mind sama saatus. 
Aga Siim Sander on nagu väike ingel ning muudkui sööb ja magab ning päris nutnud ta tegelikult ei olegi. Ning ta laseb mul öösel isegi magada. Karl Hendrikuga olin ma kogu aeg väga väsinud, kuid Siim Sandriga tunnen ma end elavana. Okei, paar ööd on olnud, kus ma pean Siimuga kauem üleval istuma, siis ärkab juba Karl üles ja pean tema lasteaeda viima ning päeva jooksul pean veel kuskil muid toimetusi tegema ning nii ma ei saagi päeval seda öist und tasa magada. See eest lähen ma samal õhtul varem magama, et end järgmiseks päevaks välja puhata, niiet pole väga hullu midagi. 

Kõige tüütum on see hommikune lasteaeda viimine, sest toast välja pean ma tihti minema nii et ühes käes turvatool ja teises kaenlas Karl Hendrik ning siis pean veel uksed lukku keerama ja lapsed autosse paigutama. Aga kui see tehtud, siis võin juba kergemalt hingata, sest päeva "kõige raskem" osa on seljatatud. 

Tundub, et Karl Hendrik hakkab ka vaikselt harjuma sellega, et meie peres on nüüd üks väike põngerjas juures. Esialgu Karl jonnis palju ning kahe päeval ei tahtnud ta näiteks lasteaiast kojugi tulla. Kuid nüüd käib ta juba beebit kallistamas ja silitamas ja paitamas.

Esimesel nädalal, kui beebi meil majja tuli, kinkisime peaaegu iga päev Karl Hendrikule mõne uue mänguasja, et ta näeks, et ta on meile ikka sama kallis kui alati. 

Hetkel tunnen ma puudust sellisest asjast nagu kahelapse vanker, sest kui mul oleks selline asi olemas, siis võiks ma vabalt Karli ka vankriga lasteaeda viia. Teine võimalus oleks muidugi see, kui ma paneks beebi kandekotti ning Karli vankrisse, aga hetkel pole ma veel seda varianti proovida söandanud. 

Üks hirm, mis mind kahe lapse kasvatuse ees veel valdas olid õhtused magama minekud. Kartsin, et kui beebi nutab, siis ei saa Karl magada ja kui Karl jonnib, ei saa beebi magada. Aga reaalsuses ei häiri nad üksteist absoluutselt. Karl Hendrik jääb ikka õhtuti ise magama ning beebi on nii sügava unega, et teda ei häiri ei telekas, ega ka muu heli. 

Lõpetuseks jagan teiega mõnda Karl Hendriku lasteaiatööd. :) I'm so proud mom.


Kommentaarid

Populaarsed postitused