Peab hakkama oma elu muutma

Vahest on mul lausa kahju.. kahju, et ma mõnda inimest pidin tundma. Samas nagu ma Cärolinile korduvalt olen öelnud, "kui ma poleks teda tundnud, temaga suhelnud, ega ma siis vast poleks teadnud, mis inimesega on tegu".
Vahel ma lausa mõtlen, et kuidas sellised asjad JUST minuga juhtuvad. Kas äkki on tõesti asi selles, et ma olen liiga kergeusklik? Või olen ma tõesti loll?
Loll ma vist ikka pole, vähemalt endale ma seda tunnistada küll veel niipea ei kavatse. Kuid kergeusklik küll. Selleks, et mu ellu tulla, piisab paarist heast sõnast ja naeratusest. Ma pole ju külm ja kalk inimene, aga vahel ikka mõtlen küll, kui naiivne ma olla võisin. Vigadest õpitakse ja midagi peab muutuma, ma ei saa elu lõpuni võtta oma ellu vastu inimesi, kes tegelikult sinna kuuluma ei peaks ning ma ei saa ju elu lõpuni usaldada inimesi, keda ma ei tunne. 

Moe elu õpetas mulle palju:
1) Esiteks mitte kunagi ära usalda inimest, kes Sulle naeratab ja väidetavalt head soovib. Inimese usaldamiseks, õpi enne inimest tundma, sest muidu kannatad Sa ise kõige rohkem. 
2) Ole ettevaatlik sellega, mis Sulle räägitakse - ei tasu kunagi kohe seda juttu edasi rääkida, kui Sa selles veendunud pole, sest enamusel juhtudel on see vale. 
3) Ära ole piiritult heasüdamlik. Nagu öeldakse, ükski heategu ei jää karistuseta. Üks hetk avastad Sa end rollist, kus Sind lihtsalt ära kasutatakse.
4) Hoia oma lähedasi! Kui Su ellu ikka satub inimene, kellele meeldib hävitada, lammutada ja purustada, siis usu mind, ta teeb ka seda Sinu ja Su perekonnaga. 

Seda kas ma kunagi veel Moel elada tahaks, ei oska ma öelda, esialgu ma arvan, et kindlasti mitte. 
Sellepärast olengi ma nüüd eemal. Tahaks tegelikult kaugemale, tahaks kaugele kõikidest probleemidest.. Aga kas see oleks võimalik? Ma ei saa ju põgeneda probleemide eest, nad tulevad ju kaasa ja jälitavad mind igal sammul. See pärast põgeneda pole hetkel veel mõtet, enne tasuks asjad korda ajada. 
Hetkel on mul number üheks elus Karl Hendrik ning ülikool. Kõige sellega, mis viimase kahe nädala jooksul on juhtunud olen ma aina rohkem saanud sellest aru, kui palju ma armastan just oma last. Selle nimi on tingimusteta armastus. Ausalt öeldes, ma ei kujutakski oma elu ilma temata enam ette. Ükskõik kui palju ta ei jonniks, nutaks või pahandust ei teeks, on ta kõige tähtsam mulle. 
Ning tema on piisav põhjus elus püsimiseks ja elu keerdkäikudega võitlemiseks. 

Kõik head, kallid! :)


Kommentaarid

Populaarsed postitused