noh jah, hakkan vist surema

Viisime mõned päevad tagasi mõlemad lapsed maale ning mõtlesime, et võtame vabalt. Aastavahetuseks mingit otsest plaani polnud, aga kindel oli see, et päris kodus ei tahaks istuda.

Eile õhtul kella kaheksa paiku panime siis riidesse ja mõtlesime, et lähme vaatame, mis linna peal ka toimub. Sõitsime sihitult ringi, kui mul tuli isu Konsumi kartulisalati järgi. Sõitsime siis Konsumi ette ning mind tabas tõeline pettumus - Konsum oli suletud, nuuks!

Ok, mis seal ikka, küsisin siis mehelt et mis teeme, mul on kõht tühi ja tahaks midagi head. Tema pakkus siis välja, et lähme sõidame Aravete Circle K-sse, et osta wrapperit. Mõeldud, tehtud.

Wrapperid isuga ära söödud, sõitsime tagasi Tapale ja mõtlesime, et mis me siis edasi teeme? Lõpuks peatusime sugulaste juures ning täiega meie õnneks oli nende aknast näha täpselt keskväljaku ilutulestikku. Jee! Vaatasime ilutulestiku ära ja tulime koju tagasi.

Kõige enam oleks ma sel hetkel tahtnud kallistada oma lapsi. Igatsus nende järgi oli meeletu ning vandusin end maapõhja et ma nad üldse maale emme juurde viisin. Samas peab mainima, et neil endil polnud seal häda midagi, just vastupidi, vanaema juures oli vahelduseks ikka väga tore!

Aga see selleks. Hommikul ärkasime enne kella üheksat. Hakkasime siis vaikselt juba sättima, et minna lastele järgi. Mõtlesin, et pesen mõned nõud veel kraanikausist ära. Kui järsku sain ma sõna kõige otsesemas mõttes šoki.

Ma märkasin, et mu parema käe keskmine sõrm on liigesest väljas? Sõrme liigese kohal oli nagu nagu kasvaja ning see vaatepilt oli rõve. Näitasin mehele oma sõrme ja nagu ta seda katsus, läbis mu sõrme meeletu valu. Ma nutsin sellel aastal oma esimese nutu ning ma ei suutnud isegi oma kätt vaadata, sest see ajas mind päriselt oksele. Nõrganärviline nagu ma olen.

Ok, siissmees ütles, et dvj käime EMOs ära, et teevad seal kohe mu näpu korda. Aga ma pakkusin välja, et äkki käime enne grossi juures Karelli kiirabi autost läbi, et äkki nemad oskavad aidata.

Nunii, sealt saadeti mind kohe pikalt. "Me ei tegele liigestega, minge EMOsse. meil pole isegi röntgenit, ning kui soovite abi, peab enne väljakutse tegema. "

Aaaokei, et kui ma nt 10 m enne kiirabi autot endal pea lõhki kukun, siis enne ma abi ei saa, kui ma helistan kiirabisse?

No ok, see selleks. Sõitsime siis Rakverre, EMOsse. Ise veel põdesin, et raudselt kuna on aasta esimene päev, siis on rahvast täiega ja ma pean ülikaua passima. Aga enda suureks imestuseks ei olnud triaazi ukse taga mitte ühtegi hingelist. Võtsin järjekorra numbri ja jäin ootama.

Ootasin siis mingi 15-20 min kui võisin Triaazi minna. Tore noor naine võttis mu andmed, uuris mis juhtus ning saatis mu edasi, trauma ukse taha ootama. "Teid kutsutakse ise edasi, oodake siin".

Passin siis seal  tükk aega. Peale mind tuli vist kolm inimest veel sinna aga nendega tegeleti kohe.
Passin ja külmetasin seal. Ausalt külm oli, ma ei võtnud isegi jopet ära ja lõdisesin. Olin siis juba üle tunni aja oodanud, kui lõpuks mind sisse kutsuti. Meesarst katsus mu sõrme, läks siis abiõe juurde ning ütles talle: "ibumetin 400, määrige sulfarginiga ja pange sidemesse".

5 minutit , ja oligi kõik. Maksin visiiditasu, sain paberid, kirjutati mingi digiretsept ja loeti peale sõnad "3. Jaanuaril perearstile".

Okei, aga kuhu jäi karelli töötajavihjatud röntgen? Või puhtalt näpu katsumisest piisabki?
Ja miks ma pean perearstile üldse minema? 🤔

Kui teil kunagi juhtub näpp liigesest välja minema vms, siis võtke üks valuvaigisti, ostke apteegist Sulfarigini, määrige sellega, pange side peale ja te säästate nii oma aega, raha kui ka närve. 😂

  

Nagu ma müüd õhtul selle mõttetu sideme ära võtsin, hakkas mu sõrmel parem Sidemega olin nagu sant, mitte midagi ei saanud teha. Vaene mees pidi täna ise süüa tegema 😁
Praegu on aga sõrm isegi täitsa kobe. Ja peaaegu nagu polekski midagi olnud, kuniks märkasin järsku, et käed on verised.

Mõtlesin, et tõmbasin lapse mänguasjaga kuidagi käe äkki kuskilt marraskile. Siis hoopis avastasin, et veri ei tule mitte mu kätest, vaid ninast. Ütlesin siis Henrile et kuule mul jookseb nüüd ninast verd (mis minu puhul on mega haruldane nähtus) ja Henri siis lohutab "noh jah, hakkad vist surema"

Nüüd mitu tundi hiljem tuleb mul ikka ninast millegi pärast verd. Ei tea mille eest taevaisa mind karistab?

Tunnen end tõelise hädapätakana 😁

Aastal algas küll paljutõotavalt, eks näis kui hea aasta siis tegelikult ikka tuleb. 😁

Teile soovin ma igal juhul head uut aastat ning rohkelt head tervist! 😊