riid mehega ehk kõige naeruväärsem põhjus tülitsemiseks

Me oleme Henriga koos olnud juba üle nelja aasta ning ikka juhtub, et me lähme aeg-ajalt tülli. Aga üldjuhul ikka väga lambiste asjade pärast, näiteks saan ma tigedaks kui ta ei viitsi nõusid pesta või sokke õiget pidi keerata, enne kui ma need pesumasinasse viskan. Samas temale ei meeldi kui ma ninapidi telefonis istun või tema kallal kraaksun. Noh sellised pisikesed üldised ja loogilised asjad, mille pärast ei peaks tegelikult üldse kaks üksteist armastavat inimeste tülitsema. 

Sel nädalavahetusel viisime lapsed maale minu ema emme juurde puhkama ning mõtlesime, et võtame ka sel nädalavahetusel vabalt. Reedel käisime mehe venna juures saunatamas, laupäeval passisime lihtsalt kodus, Henri arvutis, mina telefonis. Mulle tundus see tegelikult tõelise vaba aja raiskamisena. Kui tihti me ikka saame olla kodus nii, et lapsi pole ning me oleme täiesti kahekesi? Ikka väga harva. Ja mida meie teeme? Üks istub arvutis, teine telefonis. Ütlesin siis õhtul Henrile, et dvj, teeme midagi, mängima kasvõi kaarte. Ja teate, mis ta tegi? Ütles "mhm", keeras selja ja vajus nagu laip magama. 

No ok, pole hullu, mõtlesin ma, ta oli eelmsel ööl vähe maganud ka ilmselt seetõttu väga väsinud ning eks jään ka magama ja naudin siis vähemalt seda, et ma saan magada nii kaua kui tahan ning ilma, et keegi mind üles öösel ajaks. 

Uni oli tõesti hea, üldse ei kurda. Aga ikkagi näris mind see, et me oma vaba aega niimoodi raiskame ja eile siis panin Henrile ette, et mängime kaarte. 

Tõenäoliselt oli see tol hetkel minu elu halvim ettepanek. 🤔😂

Mängime siis turakat. Esimene mäng - mina kaotan. Ok pole hullu. Teine mäng - mina kaotan. Lähen närvi, aga pole ikka hullu, küll ma järgmise mängu võidan. Kolmas mäng - mina kaotan. Olen juba üsna närvis ja ütlen, et mängime hoopis merd. Henri nõustub ja ise itsitab oma võitude üle. Mängime siis saatuslikku "Merd". Mis te arvate, kumb võitis? Õige vastus! Henri!

Viskasin kaardid kus see ja teine ning ronisin Karl Hendriku voodisse ja hakkasin ulguma. Tagant järgi mõtlen, kui lapsik ja naljakas see on, aga sel hetkel olin ma küll nii vihane, närvis ja kurb. Ausalt, ma pole vapsjee ammu millegi pärast nutnud. Ma üldjuhul ei nutagi, välja arvatud, siis kui ma oma isale mõtlen. Ja nüüd hakkasin ma nutma, sest ma kaotasin paar kaardimängu? 😂😂

Heitsin Henrile jumalikult ette, et ta oleks võinud siis lasta mul kasvõi niisama võita. Tema seepeale pakkus välja, et mängime siis veel ühe mängu. Saatsin ta muidugi pimedasse kohta selle pakkumise peale. 

Õnneks meie riid väga kaua ei kestnud. See tähendab, et max 5 minutit ja unustasime selle rumala tüli. 😁 Ja vabandasin end välja sellega, et ma olen lihtsalt õrna hingega. 😁

Õhtul tuli Henri vend meile külla ja mängisin siis temaga ka kaarte. Mängisime mingi 20 mängu, kui ma alles esimese mängu võitsin. Ärge murtesege, nutma ma ei hakanud. Aga hoopis iga kaotatud mänguga järel naersime selle üle, et ma päeval mingi kaotatud kaardimängu pärast nutma hakkasin. 😂

Milline on olnud Teie kõige naeruväärsem põhjus kellegagi tülitsemiseks?