Ära tegime!

11 päeva tagasi olin ma väga õnnetu, sellepärast, et Siim Sandriga kolmekuu visiidil selgus, et poiss on kuu ajaga vaid 200 grammi kaalust jurude võtnud ning arst käskis segu juurde hakata andma. 

No tõesti olin õnnetu ja tundsin end saamatuna, aga siis tuletas ju mu õde mulle meelde, et meil oli see neetud okse- ja kõhuviirus ja et äkki seetõttu oli kaaluiive nii suur. 

Kuna uus visiit pidi olema 23. jaanuaril (eile), siis otsustasin, et nii kaua ma talle veel piimasegu ei anna. Need 10 päeva tundusid nii paganama pikad ning kogu aeg kartsin, et äkki ma hoian oma last hoopis näljas. Paar korda käis ikka peast läbi mõte, et läheks äkki poodi ja ikka ostaks selle piimasegu. Samas ma teadsin, et mu rinnas on piima ja laps sõi ju ilusti ning ikka panustasin sellele, et uuel visiidil on ta kenasti jälle kaalu juurde võtnud. 

Kahtlustasin ka seda, et see vähene kaalutõus võis olla seotud ka sellega, et ma olin oma toitumist muutnud. Magusat ma näiteks üldse ei söönud jne. Nüüd võtsin tagasi menüüsse oma isud ning söön põhimõtteliselt kõike. Muidugi mõistlikkuse piires. 

Jõin paar korda ka imetava ema teed. Kuid eriti ei näinud selle joomisel mõtet, sest no piima on mul siiski küllalt. 

Eile käisimegi siis uuel visiidil. Arst küsis kohe, kas annan segu juurde. Ütlesin, et ei ole veel andnud, kuna kahtlustasin, et kaalu ei tulnud juurde just selle nõmeda okse- ja kõhuviiruse tõttu. Lisasin ka, et kui tõesti tänaseks ta ikka pole kaalu juurde võtnud, et siis hakkan lisa juurde andma.
Ja siis tuli see minu jaoks nii pingeline, kuid samas kauaoodatud hetk ning panin Siim Sandri kaalule. 

Uhh, ma oleks taht rõõmust sinna samusesse arstikabineti lakke pead pidi kinni hüpata. :D Sest Siim oli 10 päevaga juurde võtnud üle 200grammi ning kaalus 6200g. (10 päeva varem 5950g). 

Arst kiitis ning ütles, et jusiis tõesti oli asi selles viiruses ning ütles, et lisa nüüd küll juurde ei pea andma. 

Tundsin end lõpuks nii hästi ja õnnelikult. Samas nii uhkelt, sest rinnaga toitmine on minu jaoks nii oluline. Ma tahan, et mu laps saaks kõige paremat toitu, ja selleks ongi siiski rinnapiim. 

Piimaseguga oleks mõnes mõttes ju elu palju kergem. Ning olen tähelepannud, et need lapsed, kes saavad piimasegu, ei ärka öösel eriti üles, et süüa. See eest rinnapiima lapsed tahavad tihedalt öösel süüa saada. 

Aga siia lõppu sobib täiega selline pilt: 

Sest tean mitmeid emasid, kes niisama otsustasid mitte enam rinda anda, kas siis selleks, et elu oleks lihtsam, või et saaks juua ja suitsetada. 

Ja RPA lapsi saab ju tihti ka teiste inimeste hoolde jätta, et saaks ise eemal kuskil ära käia. 

Mina olen Siimuga nagu sukk ja saabas. Temast hetkel eemal olen olnud kõige kauem mingi kaks tundi. Ja siis ka juba tundsin puudust oma pisikesest rõõmurullist. 

PS: Naised, kes peavad olude sunnil andma lapsele RPA-d, palun ärge solvuge! Ma tean, et põhjuseid võib olla palju, miks üks laps saab RPA-d mitte rinnapiima. :)