Kui nädal juba nii s*tasti algab...

Kui nädal juba nii s*tasti algab, siis ei tea kui kehv terve nädal tuleb?

Ei teagi kus nüüd alustada.

Alustame siis 16. veebruarist, kui mu telefon puruks kukkus. Pool ekraani oli korralikult mõraline, aga kõik toimis ilusti. Harjusin juba mõradega ära ning mõtlesin, et kui rohkem katki telefon ei lähe, siis saab sellega veel paar head kuud ikka hakkama. 

Jõudsin siis eile veel mõelda, et "oi kui tore, et telefon pole rohkem katki läinud", kui paar tundi hiljem telefoni voodi pealt võttes avastasin, et mu teledoni ekraan virvendab. Noh tore, display oli ka siis nüüd katki läinud. 

Õnneks oli ainult pool ekraani selline, ja mõtlesin, et sellega saab ikka veel kuu aega veel hakkama. 

Ja siis algas see saatuslik tänane esmaspäev. 

Kell 8.10 lähme siis lastega kodust välja. Siim mul turvatooliga käevangus, kui käib siuhh, viuhh, pepuli. Miks on see faking maja esine nii libe, ma aru ei saa? Kõik korralik pauk, mina lendan külili maha, Siim prantsatab suure pauguga koos turvatooliga vastu maad. Hakkab kisa, mis õnneks kiirelt autosse jõudes vaibub. 

Seon närviliselt turvatooli turvavööga kinni, panen Karli tema turvatooli ja istun autosse. Võtan telefoni välja.

Ei no tänks, nüüd siis terve ekraan virvendab. Jõuan siis omaette pobiseda, et ei tea mis järgmiseks. 

Viin Karli kähku lasteaeda ja lippan poodi, võtan korvi käevangu. Laon korvi kõikse head paremat täis, kui käib praksaki ja viimasel hetkel saan korvist veel kinni haarata. No mida asja, kas praegu just läks poekorv katki???? 

Jah just, sang täitsa küljest ära, kuigi korv polnud üldse raske. 

Ootoot, mida, miks igal pool piim on? Piimapakk läks ka veel katki? Ei no tänan, ilus päev. 

Viskan siis korvi koos asjadega riiuli ette, võtan katkise piimapaki ning asun müüjat otsima. Leitud esimene lähedal asuv müüja ning ulatan talle piimapaki, sõnadega "mul juhtus õnnetus, poekorv läks katki, ja sellepärast läks piimapakk ka". 

Müüja naeratab ja sõnab "ah, et poekorv läks katki, olgu"

Liigun siis tagasi oma korvi juurde. Võtan selle rõõmsalt sülle ja tassin nagu väikse lapsukese leti juurde. Maksan ära ja asun asju kotti laduma. 

Ei noh miks ma üldse julgesin mõelda, et "mis järgmiseks katki läheb", muidugi poekott. 

Õnneks mitte nii katki, et asjad välja lendaks, aga ikkagi. 

Maja ette jõudes, panen hirmuga autoukse vaikselt kinni, äkki läheb see ka katki?

Sammun ülitasakesi, ühes käes poekott, teises turvatool Siimuga ukse poole. 

Ei kukkunud, õnneks. 

Jõuan tuppa, ja hingan kergentatult. 

Ei läinudki rohkem midagi katki. 

Võtan kotist kummikommipaki, sest magus pidavat rahustama. Ja papahhh, muidugi läheb avades pakk katki ja terve põrand on komme täis. 

No mida ?????? 

See muutub juba naljakaks. 

Ma ei tea kuidas ma üldse läpaka kapist julgesin välja võtta. Õnneks see veel katki pole läinud, ja näpud pole klaviatuurist läbi vajunud, aga ärme hõiska enne õhtut. Pole ju hommikki veel õieti alanud. 

On Teil olnud selliseid päevi, kus tundub, et kõik asjad lähevad halvasti?