Mõtteid elust ja blogimisest

Minu arvates pole olemas halbu päevi. On vaid head päevad ning vahel on lihtsalt mõni päev parem, kui teine. 

Ma ei tea miks, aga ma olen viimastel päevadel nakatunud mingisuguse positiivsuse pisikuga. Mitte, et ma oleks enne olnud negatiivne inimene, vastupidi, kes vähegi mäletab, teab ja tunneb mind, siis olen ma ju tegelikult alati olnud üks positiivsuse eeskuju. 

Aga viimastel päevadel tunnen ma end kuidagi teisiti, paremini. Ma pakatan energiast, kuigi olen üsna väsinud. Ma olen tohutult positiivne ja näen asju ka paremas valguses kui enne.

Ma olen endale loonud uue vaatepildi, oma enda elust. 

Mul on tulnud suurem tahe blogida ja areneda just blogimaastikul. 

Tegelikult tahaksin ma oma blogi paremaks muuta, aga ma ei tea veel kuidas. Selleks vajaks ma tõenäoliselt professionaalide abi. 

Sest: 

Kuigi ma armastan blogida, pole ma mingi kirjanik. 

Kuigi ma armastan pildistada, pole ma fotograaf. 

Täpselt samuti, nagu ma armastan matemaatikat, ei ole ju ma tegelikult mingi matemaatik. 

Kuigi ma armastan kokata, pole ma kokk. 

ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.

Ma teen kõike südamega ning ma vahel tunnen, et mu blogi ongi just selline tavaline ja lihtne, mitte midagi märkimisväärset. Ma kirjutan mega vabalt ja täpselt nii nagu pähe tuleb, nii ka sõrmed trükivad. Üldjuhul ma ei loe kunagi oma postitusi üle ning postitan ta just sellisena, nagu kirjutasin. Sellepärast on vahel ka mu postitustes kirjavigu, millele vahel mõni tuttav ka tähelepanu juhib. 

Ma tean, et kui ma loeks oma postitusi üle enne avaldamist, saaksin ma muuta sõnastust paremaks ja üleüldiselt vormida postituse paremaks. AGA. Siin ongi üks suur aga. 

Ma ei taha seda. MIKS?

Ma ei taha seda, sest ma ei taha, et mu blogipostitused oleksid nagu keskkooli kirjandid. Ma vihkasin neid ja armastasin samal ajal. Armastasin, sest mulle meeldib kirjutada, vihkasin, sest mulle ei meeldi pigistada pliiatsist vägisi midagi välja. 

Ma blogin, kui mul on tahe blogida, kui mul on idee millest blogida. Kui mul pole midagi millest blogida, siis ma lihtsalt ei blogi, kuigi vahel ma tahaks. 

Jah, vahel on selliseid hetki, kus ma tahaks täiega midagi kirjutada, aga vot ei tule pähe midagi, ei ole ideed. Ja sellepärast ma lihtsalt loobungi sellest, sest tavaliselt need klaviatuurist välja imetud postitused on kõige kehvemad. Vähemalt minu arust. 

Täna hommikul kui ma Karl Hendrikut lasteaeda hakkasin viima ja välisuksest välja astusin, siis taipasin ma üht äkki, et kui ma kunagi 6 aastat tagasi blogimisega alustasin, oli blogi minu jaoks rohkem kui päevik. 

Päevik, kuhu ma kirjutasin oma igapäeva tegemistest ja sellest mis mu elus on vahepeal juhtunud.
Nüüd on blogi minu jaoks paik, kuhu ma panen kirja oma mõtteid maailmaga seonduvast. Koht, kus ma avaldan oma arvamust. 

Miks Teile meeldib lugeda mu blogi? Kas mu blogi on liiga algupärane? Mida võiks/peaks muutuma? Millest meeldiks Teil minu blogist lugeda?