Venitusarmid - kas tunda uhkust või häbi?

Esimese rasedusega tekkisid venitusarmid massiliselt just mu jalgade sisekülgedele. Mõned üksikud armid tulid ka puusadele ning kõhule, kuid mitte midagi hullu. Aastaga polnud nagu arugi saada, et mul neid oleks olnud ning tänu sellele ei kartnud ma ka teise rasedusega venitusarme. (esimese raseduse venitusarmide postitust saad lugeda SIIT)
Teise rasedusega mul jalgadele venitusarme ei tulnud, KUIGI kõige rohkem kaalu läks minu arust just jalgadesse, sest need läksid nagu esimese rasedusegagi päris jämedaks. Samas olin ma ju raseduse vältel väga aktiivne, eriti juuli-september, kui ma iga päev metsa vahet piltlikult öeldes jooksin. Ning jalad tundusid päris trimmis olevat.
Nüüd viimasel rasedusel tulid taas venitusarmid ka mu puusadele ning mõned venitused rohkem ka kõhule.

Paljudel inimestel (just inimestel, see tähendab, et mitte ainult naistel) on kujunenud alateadvusse tobe arusaam, et kui nad julgevad teistest erineda, siis neid vaadatakse altkulmu. Üldjuhul minu arust aga nii ei ole, minu arust viimasel ajal just kiidetakse neid, kes julgevad erineda.
Sellepärast arvangi ma, et ükski ema ei tohiks häbeneda oma venitusarme, ükskõik kui palju või vähe neid ka poleks. Inimesed ju mõistavad, et Sa oled sünnitanud lapse ning Sa ei saa ju ise sinna mitte midagi parata, kas Sul tulevad venitusarmid rasedusel või mitte.
Kui palju on Teil venitusarme? Kas Te häbenete neid?
Kommentaarid
Postita kommentaar