Kuidas üks päev saab ainult ebaõnnestumistega alata?

Ma vihkan tänast päeva. Mis siis, et see päev on alles 12 tundi kestnud, ma vihkan seda päeva! 

Sest nii kehvasti pole mul ükski hommik alanud. 

Tegelikult ärkasin ma hommikul mega hea tuju ning motiveeritult. Mul oli sadatuhat plaani mida täna teha ja mida oma elus muuta. 

Läksin siis koeraga hommikusele jalutusele ning mõtlesin, et kraabin siis juba autoakna ka puhtaks ja panen auto sooja, et siis on lihtsam pärast lapsed autosse visata ja lihtsalt lasteaeda startida. Panen siis rõõmsalt võtme lukuauku ning jesh, lukuauk oli nii jääs, et võti ei keeranud ei ühele, ega teisele poole. 

Õnneks olime eile ostnud lukusula ning läksin kohe tuppa ka seda võtma. Võtsin igaks juhuks kohe ka kaasa veekeetja sooja veega, et kui lukusula ei aita, siis lihtsalt valan vett peale ja asi ants. 

Panin siis veekeetja autokapotile ning hakkasin lukuauku lukusulatajat panema. Panin, ikka päris korralikult seda jampsi sinna, proovisin võtit, võti keeras aga tundub, et mitte piisavalt, et lukk lahti tuleks. Ja siis käis pauk. 

Mine pekki, kas just kukkus mu veekeetja kuuma veega asfaldile? No thanks, pool vett jooksis maha ja veekeetja küljelt jooksis norm pragu. Ja siis ma vihastasin. Valasin tigedalt alles jäänud vee ukselukule ja siis veel natuke esiaknale ja läksin tigedalt tuppa. 

Ma olin nii närvis, et see loll veekeetja katki läks. 

Siis toas avastasin ma, et Karl Hendrik oli JÄLLE öösel voodisse pissinud. See on juba kolmas korda nelja päeva jooksul. Ja alles eile panin jälle puhta voodipesu talle. Mu viha aina kasvas.
Panin lapsed riidesse ja hakkasin lasteaeda minema. Lasteaia ees ei tule JÄLLE Karli turvatooli rihm lahti. No mis mõttes? Reedel oli samamoodi, 10 minutit hommikul jamasin, enne kui traks lahti tuli. Täna olin ma aga vist piisavalt vihane ja lihtsalt jõuga vajutasin selle traksi lõpuks lahti.

Peale lasteaeda käisime Siimuga poes uut veekeetjat valimas ning see rahulik poeskäik rahustas mind ka maha. Mõtlesin, et miks ma küll nii mõttetute asjade pärast närvirakke küll kulutan.
Koju jõudes avastasin, et sügavkülm oli liiga jääs ning jäätisepakk (mille ma eile ostsin) oli teravate jäätükkide tõttu katki läinud ning pool sügav külma oli mingi jää ja jäätise segu.
Aga kuna ma olin juba maha rahunenud, siis olin chill ja rahulik ning panin külmiku sulama.
Tagant järgi mõtlen küll, et ma reageerisin hommikul ikka täiega üle ja vihastasin nii tühiste asjade pärast: Samas tuleb vahel enda viha ka välja elada, sest muidu see muudkui koguneb ja koguneb minu sisse ja lõpuks olengi ma nagu mingi granaat, mis esimesel kokkupuutel maaga lõhkeb. 

Nüüd olen ma nii maha rahunenud ja ma arvan, et mitte miski ei saa mind nüüd enam tükk aega vihastada. Ptüi, ptüi, ptüi...

Kui tihti te vihastate? Kas Teil ka mõni päev lihtsalt veab sajaga viltu?