ma saaksin end sundida, aga ma ei tohiks

Ma pole nüüd jälle päris mitu päeva bloginud. Olen küll kogunud mõtteid, kuid pole olnud kas aega või tahtmist midagi pikemalt kirjutada. 

Vahel lihtsalt on nii, et mõte on nagu olemas, et millest võiks kirjutada, aga mida pole on TAHE. Tahe istuda arvuti taha ja trükkida. No lihtsalt ei ole. Näiteks üleeile mul oli olemas idee, millest võiks Teile pajatada, panin paar lauset kirja ja siis panin arvutil klapi kinni. Idee salvestus mustanditesse ja ta on mul nüüd täitsa olemas, niiet unustamise probleemi pole. Aga too päev oligi üks neist päevadest, kui mul polnudki tuju blogida.

Samas selle kuu alguses oli mul reaalselt periood, kus mul tuli iga päev mitu postitust. Jep, siis ma tahtsin ja viitsisin kirjutada. 

Blogima ei saa end sundida. Ok, saab küll tegelikult. Parandan end. Blogima ei tohiks end sundida. Miks? Sest siis pole see enam südamest kirjutamine, vaid rohkem nagu sunniviisiline klaviatuurist sõnade välja tirimine. 

Aga tänaseks ma tunnen, et olen end taas leidnud ning mõtted, mida Teiega võiksin jagada lausa voolavad ojadena peas. Eks päeva peale üritan need ka kirja panna ning teiega jagada.