armastus

Vahel on elus selliseid päevi, mil käib peas nagu mingi klõps läbi ning saad aru, kui tore on ikka elada ja olemas olla. Kui tore on, et minu ümber on nii palju armsaid inimesi. 

Kui see klõps läbi käib, saad aru, kui väärtuslik on tegelikult elu ning kui väga Sa armastaid neid enda inimesi - oma perekonda. 

Just lähiajal on tekkinud minu sisse see tunne, et ma armastan oma last kõige rohkem. Kui vahepeal olin ma mega väsinud ärkamisest kell 5 ja istumisest temaga üleval, siis praegu ma lausa naudin seda. Kui ma vahel tundsin, et tahaksin temast puhata ning viisin ta maale mitmeks päevaks, siis nüüd enam seda tunnet pole. Juba paar tundi ilma Karl Hendrikuta on minu jaoks sõna kõige otsesemas mõttes PIIN. Ma igatsen oma last. Ma tahan temaga koos olla, temaga mängida, multikaid vaadata, teda armastada, teda kõdistada ja koos temaga naerda. Ma tahan olla talle parem ema, kui on olnud minu oma mulle. Ma tahan teha kõike paremini, ma tahan, et mu laps teaks, et ma armastan teda. Ma tahan, et tal oleks kogu aeg ilusti kõht täis ning et tal poleks millestki puudust. 

Ma ei tea, kas need on rasedusega kaasnevad emotsioonid või lihtsalt olengi nüüd ma see päris õige pereinimene? 

Kui ma hetkel tunnen temast nii suurt puudust, olles temast vaid paar tundi eemal, kui ma koolis käin, siis mis saab augustis, kui mu suur, selleks ajaks poolteist aastane poja lasteaeda läheb? 

Ei, ma tunnen end ikka väsinuna vahel, kuid sellest hoolimata ei taha ma teda enam kuhugi kellegi juurde eriti jätta. 

Aga teate, ma tahan tänada Teid, kallid inimesed, kes te minusse usute! Aitäh! Ma kuulen peaaegu iga päev kiidusõnu, kui tubli ma olen - kasvatan last, ootan teist, käin koolis ning olen koduperenaine. Aitähaitäh, see, et te minusse usute aitabki mul elada ja mul toime tulla nende raskustega, mis vahel kaasnevad. Nii hea tunne on, kui keegi Sind kasvõi mõteteski tunnustab ja veel parem tunne on, kui keegi ikka tuleb vahel ja küsib, kuidas mul läheb ning ütleb mulle, et ma olen ikka tubli inimene. 

See pole kiidulaul iseenda pihta, kindlasti mitte, aga samas ma tean ise, et ma olen tubli ja vahel ise ka imestan, kuidas ma kõige sellega toime tulen.