istu veel nina pidi telefonis 🤦‍♀️

Kuigi mul pole tavaks kirjutada enda ebaõnnestumistest või feilidest, siis mõtlesin, et täna ikkagi jagan teiega oma äpardust. 

Nimelt viisin hommikul Karl Hendriku lasteaeda. Kõik oli ilus tore. Tegime kalli, musi ja hakkasin siis minema minema. Jalutasin teise korrse trepist alla, ise nina pidi telefonis. Siis astusin lasteia välisuksest välja, ikka veel nina telefonis, ei tõstnud ma kordagi oma silmi, et vaadata, mis mu õmber toimub. 

Ja siis plõks olin ma pikali maas. Mis siis õieti juhtus? Välisuksest välja tulles on veel üks nii öelda "trepiaste". Mina muidugi astusin sellest mööda, žongleerisin oma telefoniga, tegin veits akrobaatikat ühel jalal ningüritasin veel ikkagi püsti jääda, aga siis kukkusin maha nagu mingi purupurjus inimene. 😁

Esimese asjana haarasin ma oma telefoni, vaatasin, kas see on terve. Teise asjana vaatasin ma oma ümber ringi, et ega keegi seda ometi ei näinud. Õnneks mitte, viuh. Ja siis alles tundsin valu ja vaatasin, et käsi oli veits haiget saanud ja tundsin, et põlved on ka marraskil. Püste põlved olid ka veidike katki läinud ning ega ma kuivad pükstega ei pääsenud. Sest õues on ju teadupärast päris sopane. 🤦‍♀️

Vandusin end maapõhja, et kui loll saab olla üks inimene ja istuda telefonis nina pidi. Oleks ma üle raudtee kõndinud, oleks ma äkki rongi alla jäänud? Või tänaval auto alla. Mis iganes oleks võinud juhtuda, ainult sellepärast, et ma ei söandanud oma silmi sellel nutisaatanalt tõsta. 

Niiet, olge ettevaatlikud ja vaadake ikka ringi ka, enne kui kuskile astute. Olen ma ju isegi näinud neid noori, kes ületavad teed, nina telefonis ning ei vaata kas auto üldse peatub neid nähes. Teate ju küll ütlust: "Õnnetus ei hüüa tulles!"