Miks inimesed üksteist nii vähe kiidavad?



Nägin täna hommikul Facebookis ülihead ja mõtlemapanevat videot. Seda saad vaadata SIIT.

Lühidalt siis pereisa tuleb koju, naine serveerib talle tema lemmiktoitu, aga mees ei hakka sööma, sest laud on must. Mees pahandab naisega, et mida naine päev otsa on kodus küll teinud, et isegi koristada ei jõudnud. 

Mida siis see pereema tegi päev otsa?
  • Pani lapse riidesse, sättis kooli jaoks valmis
  • Pani pesu pesema
  • Pesi nõud
  • Koristas vannituba
  • Koristas teiste järgi maha visatud asju
  • Tegi lapsele söögi kooli kaasa
  • Viis lapse kooli
  • Käis poes, et külmkapp oleks täis
  • Tegi perele nende lemmiktoitu
Ja päeva lõpus tahab ka pereema puhata ja olla tunnustatud, et ta on nii palju teinud, et perel kodus hea oleks. 

Tuttav tunne. Oled terve päeva pingutanud, et elamine oleks korras ja perel oleks soe toit laual, aga siis ei öelda isegi "aitäh maitsva toidu eest". 
Vahel isegi mõtlen, et viskaks lihtsalt jalad seinale ja ei teeks enam kodus midagi. Seda märgatakse ju kohe, kui musta pesu hunnik kerkib, kraanikauss on musti nõusid täis, tuba on sassis, mänguasjad vedelevad, õhtusööki pole. 

Aga seda, kui kõik see on tehtud, kes seda märkab? Selle eest ei tunnusta meid keegi. Sest see on ju igapäeva elus nii tavaline, et kõik need asjad on tehtud. 

Inimesi tuleks ka pisiasjade eest tunnustada ja kiita, et inimesel oleks rohkem tahet neid asju teha ka järgmisel päeval. 



Kommentaarid

Populaarsed postitused