Kas ma kardan ka?

Pea iga päev leidub keegi, kes küsib minult "Kas Sa kardad ka sünnitada?"

Muidugi kardan. Kes ei kardaks midagi, mis on valus?
Kuigi hirm on suur, siis ega sellest pääsu mul igal juhul pole. Ning samas, kui nagunii pääsu pole, siis milleks üldse karta? Aga nh, eks see kartmine on tegelikult inimlik.

Ning pealegi, kogu see valu ju tasub end ära, sest tänu sellele sünnib minu ellu ja siia ilma üks armas poiss. <3
Lohutan end muidugi selle mõttega, et ma tean, et mul on palju palju inimesi, kes mulle sellel raskel hetkel toeks saavad olla.


Päris raske on olla tegelikult rase, jalanõusid on raske jalga panna, trepist ülesminek on hullem kui suusatamine ning isegi varbaküüsi on raske lõigata. Isegi laua taga on tänaseks juba raske istuda.

Enne võttis toa koristamine mind nii võhmale, et isegi keskkooli cooperi testi jooksmine polnud nii suurt pingutust nõudev. :D
Muidugi minu ebaõnneks kukkus taaskord kapiuks eest ära. :D Ei mina saa aru mis see eelmine üürnik (?) siin korteris teinud on. Igalt poolt kus vähegi võimalik on kruvid ära võetud. Rõdu ukse linkidelt, stepslitelt ja isegi kapiustelt.


Aga kui beebsu teema juurde tagasi tulla, siis sättisin natuke ta voodit ka juba, panin voodipesu peale ja tegin beebsu asjadele kappi ruumi. :P Pean veel beebilõnga juurde ostma ja beebsule teki valmis heegeldama. Oma kätega talle midagi teha on suurim rõõm.

Iga päevaga tuleb beebsu sünd aina lähemale. Täna siis juba 37+3 :). Iga päev muutuvad ta liigutused aina tugevamaks ja aktiivsemaks.
Homme on mul kell 12 ultraheli aeg ka.  Ning 26. jaanuaril on siis veel arvatavasti viimane arsti aeg. Juhul kui beebsu selleks ajaks juba sündinud pole. :3