See kui ta mu kõhus mürgeldab on ju tegelikult hetkel ainus keel millega ta minuga suhtleb!

36+6 

Võimas tunne, kui keegi Sinu sees mürgeldab ning tegelikult on see ju hetkel ainus keel kuidas laps minuga suhtleb.

Karmo täna küsis minult, et mis tunne see on kui beebsu mu sees end liigutab? Mina ei oska seda ausalt sõnadesse panna, aga Karmo kohe siis küsis, et kas see on umbes selline tunne kui Flora (Undla) sillalt autoga hirmsa lennuga üle sõita? Hakkasin korras mõtlema ja tegelikult umbes taoline tunne see isegi on. :D

Naljakas on aga see, et meie beebsu tunnetab täpselt isa lähedal- või kaugelolekut.
Kui Henri on kodus, minuga siis ta liigutab tavapäraselt, kui Henri paneb käe vastu kõhtu, siis kipub ta rahulikuks jääma. Kui aga Henri keerab mulle näiteks selja ja vaatab arvutist filmi, siis hakkab kohe ka beebi mind togima. Beebile väga meeldib, kui issi temaga räägib ja oma käed kõhule asetab.
Samas kui mõni õhtu tundub liiga vaikne olevat, siis Henri piltlikult öeldes "terroriseerib" beebit, liigutab mu kõhtu, ja jääb siis ise ootele kui beebi vastu liigutab.

Aga nüüd kui Henri on juba kaks päeva Rootsis olnud, on kõhubeebi nii aktiivne, et teeb vahepeal oma liigutustega lausa valu. Öösel on täiesti võimatu magada, sest ta vahetab kogu aeg asendit, küll liigub ühelt küljelt teisele, küll lihtsalt togib oma pepu, käte ja jalgadega. Terve päeva on ta ainult mürgeldanud. Arvuti taga istuda pole ma rahus saanud. Vahepeal kui voodisse selili pikali viskan, siis ta on rahulik.

Eks see aeg mil ta välja hakkab tulema tiksub ka kogu aeg aina lähemale. Homme saabki 37+0 nädalat täis, mil hakkab siis see nii öelda ametlik periood kus ta enam enneaegne laps pole, aga see sünnituse algus võib kuni 42. nädalani venida.

Teisipäeval käin ma eksamil ära ja sellega on mul ka semester tehtud. Seega siis minugi poolest võib beebsu end ka vaikselt välismaailma poole sättima hakata. Siin, teisel pool kõhtu ootavad teda juba nii paljud inimesed.
Kuigi täna Karolina ütles, et ta lausa kardab selle lapse pärast, sest nii paljud ootavad teda ja nii paljud kindlasti hakkavad teda poputama ja tal kohe hirm et laps poputatakse ära. Aga samas ütles Karolina ka nii õigesti, et kui teda poputada õigete eluväärtustega, siis ei muutu ta midagi nii memmekaks ära kah.

Päev päeva järel möödub ning mul tuleb lihtsalt olla kannatlik ja oodata, millal oma väikest põnni juba ükskord oma süles saan hoida. <3