Kuidas ma ikka hakkama saan?

Naljakas tegelikult, kui paljud ja kui erinevad inimesed loevad mu blogi. Jah, ma tean et ka just Sina seda loed.

Ma kirjutan blogi, sest mulle meeldib, mulle meeldib avaldada oma mõtteid, arvamusi ja elu.
Jah, ELU. Ma ei jaga küll iga pisikest detaili mu elust, kuid seda, mida kas pean vajalikuks või seda millest kannatab rääkida.

Ma kirjutan, sest mulle meeldib, Sina loed, sest Sulle pakub huvi, sest inimene on juba kord loodud selliseks, et teda huvitab kuidas keegi teine elab.

Aga jh, ikka ja jälle kuulen ma kuskilt kaugelt kellegi käest, et inimesed räägivad minust. Räägivad minust ja mainivad et loevad mu blogi. Meeldiv on tegelikult teada, et inimesed on truud lugejad ja neid huvitab just see, millest mina kirjutan. See on mulle kui blogijale kui kompliment.

Ja siis kuulen ma jälle seda kurikuulsat küsimust "Kuidas ta küll hakkama saab?".
Oeh, ma tõesti saan hakkama ja päriselt ma pole poolearuline, kui seda väidan.
Jah, raske on, ega see ülikooli elu pole mee lakkumine. Keskkooliga võrreldes on asi palju raskem ja karmim. Kõik põhineb aja planeerimisel. Kui keskkoolis õpetajad veel natukenegi käisid Sul sabas ora käes ja torkisid Sind ning ikka pinnisid Sind, et Sa oma asjad õigel ajal ära teeks, siis ülikoolis see kedagi ei eriti ei huvita. Kui tahad käia ülikoolis, siis pead olema iseseisev, kui ei taha, siis ära käi ja tule tagasi alles siis, kui oled ise valmis oma aega planeerima.

Esimene semestri pool (8. nädalat 16.-st) ei tajunud eriti ma seda, et asjad võivad hakata kuhjuma. Esialgu tundus kõik nii lihtne. Tähtajad olid ju kaugel detsembris ning mõte et "aega on" oli mul iga päev meeles.
Aga ühel hetkel käis tõesti peas see plõks läbi, et enamus asjade tähtajad ongi ju detsembris, ja kui 8 esimest nädalat läks kiirest, siis need järgmised 8 nädalat tulevad ju veel kiiremini.
Kirjutasin endale üles kõik ülesanded kõikide ainete kaupa, osadele, millel kindel tähtaeg, kirjutasin kuupäeva taha. Oh ja ennäe "imet", näiteks Tehnomaterjalides oli mul lehe peal kokku pea 15 asja. + veel teised ained ja nii saigi A4 leht kiirelt täis ülesandeid, mis vajasid tegemist.
Tänu sellele, et ma kirjutasin asjad üles, veetsin ma peaaegu iga nädalavahetus õppides, et saaksin vähemalt paar asjagi tehtud. Ja silm lausa puhkas sellel lehel, kui sain sealt maha tõmmata järjest ülesandeid mis on tehtud.

Eks tänu sellele olengi ma nüüd just praegu siin, kodus, arvuti taga ja saan kergendatult hingata ja puhata, sest mul on see semester edukalt tehtud.
Eks see võib-olla ei tundukski eriline saavutus, aga ma olen ju rase (veel viimaseid nädalaid).
Tean, et paljudele, kes ülikoolis on, on just see fakt, et ma olen rase ja sain asjad nüüd nii ilusti tehtud - motivatsiooniks. Kes tahaks olla kehvem kui mingi rase tudeng? - Ma arvan, et mitte keegi.
Niiet, ausõna, Teie, kes te nii väga muretsete, kas ja kuidas ma hakkama saan - ma tõesti saan! :)
Eks jah, teise semestri algus tuleb raske, sest ma saan ju kas enne uue semestri algust või siis semestri alguses emaks ning kooli ma arvatavasti ei jõua esialgu.

Aga oma kursusega on mul meeletult ju vedanud! Kursakaaslased on väga toetavad ning on lubanud mind aidata nii palju kui suudavad. Ning tegelikult, kui ma tõesti tunnen, et ei jaksa kooliga tegeleda, siis ma saan ju iga kell võtta akadeemilise. Aga ma kavatsen pingutada nii palju kui võimalik.

Ühesõnaga, mul on olla au paljudele tudengitele ja noorematele õpilastele motivatsiooniks ja eeskujuks, sest eks see hakkama saamine ikka on kinni natuke selles tahtmises.
Kui tahad, siis saad!