Tuletagem oma lähedastele tihemini meelde, mida nad meile tähendavad

Ma hakkasin kirjutama oma tänasest päevast ja tegemistest blogipostitust.. Sain tegelikult ka alguse kirjutatud, kuid see jäi poolikuks, sest märkasin õudusega, et Johannese Facebooki seinale kirjutavad inimesed järjest, et "Puhka rahus" jne.. läksin närviliseks ja kirjutasin kohe ta sõbrale ning uurisin, et mis toimub.

Kui sain kinnitust, et tõesti Johannest enam meie hulgas pole, tardusin ma hetkeks arvuti taga ning lihtsalt ei suutnud enam midagi öelda, ega midagi teha. Pisarad valgusid silmadesse ja ainus mida ma mõelda suutsin, oli "miks?"

Kuigi ma pole Johannesega palju kordi koos veetnud, on mul siiski temaga mälestusi, mida meenutada. Juba kooli aeg, avastasin, et ta on mega humoorikas ja tore poiss, kuigi ta tegi vahel haigeid nalju ja käis närvidele, siis oli ta omamoodi kuju.

Prantsusmaa reisil 2014. aastal hakkasime me palju rohkem suhtlema ning ka sealt tekkisid toredad mälestused.
Johannes ropsis ükskord isegi mu auto täis ning uskuge, ma lubaks tal seda veel miljoneid kordi teha, kui ta vaid elus oleks.

Nõme on tõesti see, et kui inimest enam meie hulgas ei ole, siis hakkame me alles teda hindama ja väärtustama ning meelde tuletama neid häid aegu.
Nii paljud inimesed on mulle tegelikult kallid, aga ma ei suhtle nendega igapäevaselt ning nad ei pruugi seda teadagi.
Mõtlesin, et peaksin tegelikult inimestele tihemini meelde tuletama kui kallid nad mulle on ja et nad tähendavad mulle midagi, sest ühel hommikul võib-olla mina ärkan, kuid keegi mulle kallis ei ärka.

Hoidke oma lähedasi ning tuletage ikka neile tihemini meelde, mida nad teile tähendavad ja et te olete tänulikud, et nad olemas on!