lapse liigutused ja selle tundmine

Ma olen mitu korda oma postitustes maininud, et kui ma Karl Hendrikut ootasin, siis ma esialgu ju ei teadnud, mis tunne on kui laps minu sees liigutab ning tõenäoliselt tundsin seda juba ammu, aga ma lihtsalt ei teadnud, et need on lapse liigutused. 

Nüüd teise rasedusega ma tean juba mis tunne see on ning liigutusi olen juba tükimat aega tundud. Esialgu muidugi tundsin muidugi seda kui ta vaikselt sees põtkis, seda kõhu pealt näha polnud, sest ta on ju tegelikult veel päris pisike. Aga eile oli juba õrnalt ka see kõhu pealne põtkimine märgatav. Silmale muidugi mitte nii märgatav kui ta on raseduse lõpus, aga kui käe panin kõhul sinna kus ta põtkis oli seda õrna liigutust tunda. 

Ma juba mõnes mõttes ootan seda aega, kui ta end juba aktiivselt liigutab ning on silmaga näha neid kühmukesi kõhu peal. Samas Karl Hendrik ei lasknud ml raseduse aeg vahepeal üldse magada ning oli kõige aktiivsem just öösiti ning siis olin ma vahel lausa tige, et miks ta oma asja päeval ajada ei võiks. :D

Arst küsis minult teisel visiidil, et kas ma lapse liigtusi tunnen, vastasin jaatavalt ning tema siis ütles, et see on hea, et kord päevas võiks ikka neid liigutusi tunda, et kui liigutab, siis on tõenäoliselt lapsel kõik hästi.
Mina ikka mõni õhtu põen ja mõtlen, et oot kas ta nüüd täna liigutas või mitte? Et kas kõik on ikka korras või mitte? Aga noh see tüüpiline rasedate emotsioon - kartus, et midagi äkki on kehvasti.
Ülemõelda ka ju ei tasu.
Karl Hendrikut oodates oli mul raseduse lõpus aga mega suur hirm, et äkki midagi läheb valesti ja äkki midagi juhtub. Äkki..äkki..äkki..
Praegult õnneks sellist paanikat pole, samas raseduse lõpuni on veel tükk maad aega, niiet see võib tekkida, aga olen hetkel veendunud et seekord sellist hirmu ei teki. Kõik läheb hästi, nii nagu peab. :)

21+1